Osalesin augustikuus DKG Euroopa konverentsil esmakordselt ja nüüd tõdesin ka ise seda, millest oli enne
vaid kuulnud: selle organisatsiooni teevad eriliseks just ühtekuuluvustunne ja
sõbralikkus - sind märgatakse, sinuga
räägitakse, sind tutvustatakse ja seltskonda sulandumine osutub äärmiselt
lihtsaks. Seda kõike oli väga meeldiv kogeda.
Jõudsime
Reeliga Amsterdami teisipäeva õhtul ja
olime meeldivalt üllatunud, kui hea peatuspaiga olime valinud. Uskumatu kui
lähedal kõik oli – Schipholi lennujaama all olevast raudteejaamast paar peatusevahet,
siis raudteejaamast paar sammukest ja
paremat kätt oligi meie hotell MEININGER, mida just oma hea asukoha tõttu võiks
peatuspaigana edaspidi kindlasti soovitada. Kuna esimesel õhtul oli
programmis happy hour konverentsi keskushotellis Holiday Inn Hotel, siis
ruttasime kohe sinna. Kuigi üritus oli omajagu aega juba kestnud, jäi siiski
tunne, et just meid oli oodatud – seal olid ees Anu, Margarita ja Mari ning
mitmed teised tuttavad juba eelmistest kohtumistest.
 |
Mari ja Reet - No sorority, but strong educational organization! |
Konverentsi kava
oli mitmekesine ja huvitav. Kohe esimesel päeval osalesin Ingibjörg
Jonasdottir’i chapterite tugevdamise
töötoas “It doesn’t take Barbell’s to strengthen a chapter”, kus oli igast
Euroopa organisatsioonist 2-liikmeline esindus – Eestist mina Beeta ja Mari
Gamma chapterist. Selle käigus vaatasime videot “Extra degree
212˚ F”. Väga tabav võrdlus - kui 211˚ F juures on vesi lihtsalt kuum, siis 212˚
F on juba vee keemistemperatuur. Mõelda vaid, kui oluline on see lisakraad - “extra degree”. Kõlas üleskutse ka oma chapteris teha kõike 212-kraadise
pühendumuse, tahte ja energiaga. Tõsi ta ju on, et aeg-ajalt (vähemalt kord
aastas) peaks me esitama endile küsimuse, miks me koos käime, milleks on loodud
meie organisatsioon, mis on need DKG seitse eesmärki, millest juhindutakse. Kas
me loeme DKG uudiskirju, kas huvitume blogidest? Kui me neile küsimustele
vastata oskame, on ka meie sihid selgemad.
Kuna olime Mariga
mõlemad konverentsil esmakordselt, siis osalesime ka “First timers” koosolekul.
Korrati üle, kui oluline on oma
vajalikkuse tunnetamine, kindla rolli ja ülesande omamine chapteris. Palju räägiti rahvusvahelisest võrgustumisest ja tuleb
tunnistada, et oleme selle jätnud vajaliku tähelepanuta. Oleme unustanud
peamise, mille pärast kuuluda rahvusvahelisse organisatsiooni – võimaluse luua
uusi rahvusvahelisi kontakte ja seeläbi oma silmaringi ning teadmisi arendada.
Konverentsi kohal
hõljus üleüldine revolutsiooniline vaim – palju kõneldi sellest, et on vaja
muutusi, liikmeskond kahaneb, staatiline organisatsioon ei ole jätkusuutlik, on
vaja värskeid ideid ja noori inimesi. Sama rõhutas ka üks peaesinejatest Dr.
Adriana Fishta-Beijko, kes tegi konverentsil ettekande inglise keele
õpetamisest. Tema sõnul on see väljakutse kogu DKG organisatsioonile olla mitte
ainult naisühendus, vaid tõepoolest liikumapanev jõud hariduses. No sorority, but strong educational
organization!
Oli hea näha, et Mari
sundimatu, avatud olek ja otsekohesus võlus paljusid. Tema sõnavõtud ja
küsimused läksid paljudele korda - tuldi toetust avaldama, vestlust jätkama ja
arutama. Tuli, nägi, võitis - võiks öelda kokkuvõtteks Mari konverentsil
osalemise kohta. Minu
panus konverentsil oli teha ettekanne töötoas “Building bridges between content
and language”. Rääkisin kuulajatele
oma tööst - erialaste keeletundide andmisest
ettevõtluse ja projektijuhtimise üliõpilastele, erinevatest võimalustest tuua
ettevõtlik vaim ka tundidesse. Lisaks paluti mul osaleda laupäevase Euroopa
foorumi paneeldiskussioonis sotsiaalmeedia kasutamisest klassis, mis toimus
pärast Jelle-Jan Bruinsma ettekannet YouTube kasutamisest hariduses. Kuna Eesti
on olnud e-õppe arendajana ikka esirinnas, siis polnud raske neid edusamme ja ka
oma kogemusi auditooriumile vahendada.
 |
Reet osalemas Euroopa foorumi paneeldiskussioonis sotsiaalmeedia kasutamisest koolis. |
Osalesin ka mitmes
töötoas, kust sai väärt nõuandeid - ühes neist anti soovitusi liikmeskonna
hoidmiseks ning tugevdamiseks, teises jagati
ideid ja kogemusi chapterile raha
kogumiseks. Kõik konverentsiõhtud olid väga sisukad ja programm viis meid nii
kanaliekskursioonile, linnavalitsuse vastuvõtule kui ka lõpubanketile, lisaks toimusid
veel meeleolukad õhtud konverentsi toimumispaigas. Meeldejääv oli õhtune kanaliekskursioon,
mille lõppedes viisid paadid meid restorani Stork, mis on ümber ehitatud
endisest suurest laohoonest. Seal avaldas mulle muljet meie silme all toimiv imepärane
meeskonnatöö restoraniköögis. 200
külalise toitlustamine oli nii täpselt ajastatud - viis kokka ühel pool letti,
igal oma kindel ülesanne kas midagi lisada, valada või kaunistada ja viis
kelnerit-ettekandjat teisel pool, ootamas taldrikuid, mida lauda viia. Kõik toimis
nagu kellavärk. Sellisest tiimitööst, kus igaüks teab oma kohta ja ülesannet
ning teeb seda südamega ja vastutustundlikult, võiks eeskuju võtta iga
organisatsioon ja chapter.
Mõned muljed ka
Amsterdamist, kuigi Mari blogis kirjapandule on raske veel midagi lisada. Linna tunnuslause “I amsterdam” on tabamus
kümnesse, sest see ääretult sooja atmosfääriga linn tundus nii omana, seda nii
linnaelanike kui ka külaliste jaoks. Lisaks teadmisele, et Holland on
kuningriik, sai hetkega selgeks, et see on ka jalgratturite kuningriik. Kui
meil Pärnus on kesklinna sillalt sõites üks eraldi sõiduteerada jalgratastele
ja see on juba põhjustanud autojuhtide pahameelt, siis Amsterdamis tundub kõik
olevat korraldatud just jalgratturite mugavust silmas pidades. Rattad-rattad-rattad
ja inimestega arvestav liikluskorraldus. Oh neid imepäraseid ja leidlikke
lahendusi - lasteistmed tuuleklaasiga
või kandilised plastkastid täitmas rattakorvide aset.
See häid emotsioone pakkuv konverents
lõppes laupäevahommikuse Euroopa foorumiga, kus Rootsi organisatsioon andis edasi
kutse kahe aasta pärast toimuvale Euroopa konverentsile Borasis. On, mida oodata. DKG Euroopa konverents on
suurepärane võimalus luua uusi kontakte, leida sõpru ja jagada kogemusi.
Reet Soosaar
 |
“I amsterdam” ehk Mari ja Reet rattakuningriigis. |