Kuulasime mõtteid õnnelik olemisest

DKG Pärnu beetade sügisene kokkusaamine sai teoks Anni Akadeemia õdusas kohvikus ja olime omale külla kutsunud psühholoog Jana Otsa (pildil vasakul), kes kõneles õnnelik olemise psühholoogiast.
Oma tegevuse edasised suunad lahti räägitud, keskendusime koos Jana otsaga küsimusele õnnelik olemisest. Selle võib püstitada kaheti: kas peetakse end õnnelikuks inimeseks või ollakse praegu õnnelik. Nendes küsimustes vastandatakse mõtet ja tunnet. Väga sageli need vastused ei kattu: me võime end pidada õnnelikuks inimeseks, aga ei pruugi olla õnnelik sel hetkel.
Jana Ots kõneles veel, et inimese õnnelik olemise määravad suuresti väärtushinnangud, mida ollakse lapsepõlvest kaasa saanud. Mida õnneks peetakse ja kuidas märgatakse enda ümber väikesi asju. Just väikesed asjad meie ümber teevadki meid õnnelikeks, kui neid aga ei osata märgata, siis võib ihaletud tunne tabamata jääda.
Vestlusteema oli inimlikult lähedane kõigile ja mõttevahetus jätkus veel pärast ettekande lõppu. Õnne valem sai beetadel üle korratud ja nüüd on aeg ka tegudele mõelda: president Katrin palus kõigil liikmetel võtta ette ühe beetade ürituse korraldamine ja see meie tegevuskalendrisse kanda.
Fotod: Jana Ots ja tema kõrval istub Reeli - kõnelejat valgustab efektne helkurisära.


Kuulasime ja koostasime õnne valemit.

Augustiunetud beetad pidasid kohvikut

Suvelõpu sume Pärnu kutsus kõiki oma püsi- ja suve-elanikke koos külas-tajatega võtma viimast soojast augustiööst, tähistaevast ja mõnusast seltskonnast. Sellele üleskutsele reageerisime meiegi ja katsime Kuninga tänaval Anni Akadeemia hoovikohvikus koogilaua.
Iga kaasalöönud DKGlane oli midagi ise valmistanud ja nii oli soovijail valida kolme liiki kohupiimakoogi, õuna- ja porgandikoogi,pitsapiruka, muffinite,browniede,viineripirukate ja kaneelirullide vahel.
Muusikalisi elamusi pakkusid noored muusikud: flötist Marie Põdra (pildil koos Enega) ja Otsa-koolis laulmist õppiv Mariann Saar, keda saatis kitarril Rain Porss.
Kookide müügist laekunud tulu jäi Anni Akadeemiale.

Tore, et alfad Anu ja Merike ka augustiunetuteks osutusid ning kaasa lõid
Mariann Saar ja Rain Porss

Jaapani tušimaali tehnika vabastas vaimu

Plaan oma kohtumisi millegi loomingulisega vürtsitada sai teoks – Ene korraldas meile jaapani tušimaali töötoa, mida juhendas Reti Üpraus (pildil). Kogu tehnika taga on zen-filosoofia, mis püüdleb tasakaalu, rahu ja vabaduse poole.
Tsiteerides Leonhard Lapinit: „Zen-maailmas ei nähta eesmärgipärases maailmas mingit sisu, sest selles kiirustatakse kuhugi, jäädes kõigest olevast ilma. Eesmärgitus ja kiirustamata elus aga ollakse kõige sees, sest pingetest vabad inimese aistingud on täiesti avatud võtmaks vastu olemasolevat maailma. Seejuures kogetakse, et loomulikult toimunu on lähedane ka inimese mõistusega avastatud põhimõtetele - küsimus on vaid toimingute laadis. Taoistlik meelelaad ei sunni meid tegutsema, ta kasvatab meie toiminguid, mis ei arene seestpoolt ründavatena väljapoole, vaid toimuvad kogu aeg sees, yin’i ja yan’gi poolt vahetult tasakaalustatud maailmas.“
Tušš on algselt kuiv pulk, mida siis anuma põhja hõõrudes ja veega lahjendades ning seejärel õigesse kooslusse segades saadakse maalimiseks vajalik värv. Tekst või maaling sooritatakse bambusvarrele kinnitatud teravaotsalise pintsliga, millega maalitakse, käsi õhus, nii et ranne ei puuduta pinda. Pintsli puudutus paberile või siidile on kerge ja liikuv, seda hoidev käsi ja käsivars pigem tantsib kui kirjutab värvi imeval paberil. Pintsel on vahetu väljenduse täiuslik abivahend, olles lahutamatu osa teda hoidvast kehast ja seda sisustavast puhtast meelest.
Tehnika kohta kuuldust jäi enam meelde see, et neil tušimaalidel on alati positiivne väli – kunagi ei kujutata midagi negatiivset ega konfliktset. Pintsel liigub paberil vabalt, ühtegi joont ei parandata, isegi kogemata kukkunud tušiplekil on oma koht ja tähendus. Sellest vaatenurgast oma proovitöid vaadates, teistele tutvustades ja kaaslaste joonistustega võrreldes sai vaadatud sügavamale enda sisse kui vahest tahtnuks ja selgemaks ehk mõni salamõtegi või -soov.
Pärast vaimu vabastamist kogunesime kohvilaua ümber, millele iga beeta oli midagi maitsvat toimetanud ning Tallinnast meie üritusele tulnud alfade president Anu Joon pidas lühitseremoonia, mille käigus said DKGsse õnnistatud Tuuli, Reet ja Ilona, kes märtsikuus toimunud pühitsuselt puudusid.
Jagatud muljed, uudised ja ideed viivad pea jälle millegi toredani. Kohtumiseni!

Pildil esiplaanil alfade president Anu Joon ja teine alfade Anu, tagapool Reet ja Katrin, pintslid käes.

Tegime ära Anni Akadeemia heaks

Üleriigilisel talgupäeval osales meie DKG beetade rakuke Pärnu vanalinnas Kuninga 24 tööd alustava Anni Akadeemia
valduste korrastamisel. Siseõue paigaldatavatesse lillekastidesse istutasime lilli ja maitsetaimi, koristasime õuenurki ja tassisime riiuleid. Tööd jagus siseruumideski – sellesse 1669. aastal ehitatud kaupmehemajja rajatakse nüüd erivajadustega laste rehabilitatsiooni ja teeninduserialade kutseõppega tegelema hakkav keskus. Juba hansapäevadeks selle aasta juunis avatakse käsitööpood ja ilu- ning ürdiaed, õppeköögi valmimisel kohvik ja edaspidi on Anni Akadeemial plaan hakata pakkuma ka eksklusiivset majutusteenust.
Talgupäeval oli kaasa löömas ka Artur Talvik, kelle osalemine saates „Laulud tähtedega“ kannab just Anni Akadeemia toetusmissiooni – võidu korral annetab ta auhinnaraha just selle ettevõtmise hüvanguks.
Foto: hoolimata vilust ilmast söödi õunajäätist ja murti tööd. Pildil Katrin ja Reeli

DKG Pärnu Beeta on pidulikult sündinud

6. märtsil kogunes DKG Eesti Alpha ühing Tallinna Prantsuse lütseumi, et pidada oma aasta-konverentsi ja pidulikult vastu võtta oma uued liikmed. Samas kuulutati looduks ka DKG Pärnu Beeta – meeliköitev tseremoonia andis kinnitust väärikast ühingust, mille osa nüüd oleme, ja DKG tegevusega seotud soe energia oli tuntav kogu aastakonverentsi päeva jooksul.
Võtsime vastu õnnitlusi ja kingitusi DKG-õdedelt Rootsist, Islandilt, Norrast , Ameerikast, Inglismaalt, Kanadast ja Soomest, sümboolne punane daamiking meie presidendi Katrini käes on kinkijate sõnul selleks, et saaksime alati jala n-ö ukse vahele: et oleksime alati tegevuses ja edasiliikumises.


Pärnu naiskoolitajad ühinesid

Läksime vabariigi sünnipäeval üheskoos rappa

Planeeri-
tud räätsa-
matk sai rõõmsalt teoks, kuuekilo-meetrise lume-rännaku järel maitses lõunasöök vabas õhus oivaliselt.
Matka korraldas Argo Linnamäe, kelle Seikle Vabaks ettevõte on just taoliste ürituste ettevõtjaks-võimaldajaks. Kuna mees ise nukralt lonkas – oli oma jalga korvpallimängus vigastanud – sai meie matkajuhiks Algis Soomaalt. Külalisgiidi jutukal ja rahulikul eestvedamisel tegime oma matkaraja üle poole meetrise lumevaiba sisse. Kokku kõndisime kuus kilomeetrit ja liikumiskiiruseks tuli umbes kaks ja pool kilomeetrit tunnis. Räätsadega pole midagi nii, et kõnnid lumel kui Kristus veel – vajus ikka parasjagu lumme see rääts ja kui koperdama-kukkuma juhtus, siis ülessaamine oli päris vaevaline.
Loodus, täpsemalt Tolkuse raba näitas meile oma lumerikast palet, mis tundus päris rahulolev. Rebasejälgi ja mõnda kopraurgu silmasime ning üle laugaste rännates õnnestus isegi jalad märjaks saada – pole see soo lume all külmunud ühti.
Mis raba kentsakasse nimesse puutub, siis Tolkuse raba olevat nime saanud talupoja järgi, keda mõisnik tolkuseks kutsus. See tsaari sõjaväest kõrvalehoidev mees oli elanud raba idaservas metsatalus, oli metsiku välimusega, suur ja habetunud. Mõisnik prahvatanud mehele: “Sina olema üks tolkus!“ Nii jäänud nimi kohe talule ja rabalegi külge.
Kunagi oli raba asemel merelaht, mis aga aja jooksul soostus ning kinni kasvas - kuni asemele tekkis suur ja laugasterohke raba. Pärnumaad laastavad tormid pidavat alguse saama just sealt, Tolkuse raba lõpututelt avarustelt, kus tuul jõudu koguda saab.
Neid avarusi mööda liikudes jõudsime vaatetornini, mille otsa, tõsi küll, ronimata jäi – lumematk oli jõuvarusid parasjagu kulutanud. Laagrikoht aga Eesti kõrgematel luitevallidel, kust rännakut alustasime ja kus lõpetasime, tervitas meid toidulõhnadega – Argo oli keetnud meile lõkkel imemaitsva supi ja kisselli.
Tänud matka korraldajatele ja kaasmatkajatele – sellist vabaks seiklemist tuleks ette võtta kindlasti veel.

DKG beetad teevad juba plaane

07. jaanuaril 2010 kogunesime Pärnu Raeküla gümnaasiumisse, et luua DKG Pärnu Chapter

Osalejad:
Maris Aidak
Kärt Jakobson
Reet Soosaar
Ene Talvist
Leene Soekov
Ille Rohtlaan
Ene Eisenberg-Lindqvist
Liilia Oberg
Katrin Saks


Arutasime DKG Pärnu Chapteri moodustumise võimalusi. Mõttevahetus viis otsuseni, et püüame üheskoos jõuda selleni, et 6. märtsil oleks võimalik vastu võtta uued DKG Eesti liikmed, kellest moodustuks uus – Beeta ehk Pärnu Chapter. Maris otsustas, et jääb Tallinna chapteri Alfa liikmeks. Mitmed meist mõtlevad ja teevad lähiajal lõpliku otsuse, kas saada liikmeks või mitte. Usume, et leiame endis niipalju jõudu ja kaasata piisavalt liikmeid, et moodustada iseseisev üksus.

Mõtlesime veel võimalike ühiste tegemiste peale lähiajal. Näiteks korraldame
24. veebruaril ühise räätsamatka Soomaal. Leene on selleks päevaks juba ka bussi tellinud. Kindlasti võtame osa 6. märtsil Tallinnas toimuvast rahvusvahelisest konverentsist. Kui Pärnust osalejate arv on piisav, rendime üheskoos bussi Tallinnasse sõiduks.
Kuna 6. märtsiks tuleb meil igaühel enda kohta valmistada tutvustusposter suuruses A3, leppisime kokku, et kasutame ühesuguse kujundusega plakateid.

Üksmeelselt valisime oma presidendiks Katrin Saksa, kes oli nõus seda vastutusrikast tööd vedama. Sekretäriks valiti Liilia Oberg. Blogi meie tegemiste ja toimetamiste kohta hakkab pidama Ille Rohtlaan.
Ühendust peame juba ka oma listi kaudu.