Planeeri-
tud räätsa-
matk sai rõõmsalt teoks, kuuekilo-meetrise lume-rännaku järel maitses lõunasöök vabas õhus oivaliselt.
Matka korraldas Argo Linnamäe, kelle Seikle Vabaks ettevõte on just taoliste ürituste ettevõtjaks-võimaldajaks. Kuna mees ise nukralt lonkas – oli oma jalga korvpallimängus vigastanud – sai meie matkajuhiks Algis Soomaalt. Külalisgiidi jutukal ja rahulikul eestvedamisel tegime oma matkaraja üle poole meetrise lumevaiba sisse. Kokku kõndisime kuus kilomeetrit ja liikumiskiiruseks tuli umbes kaks ja pool kilomeetrit tunnis. Räätsadega pole midagi nii, et kõnnid lumel kui Kristus veel – vajus ikka parasjagu lumme see rääts ja kui koperdama-kukkuma juhtus, siis ülessaamine oli päris vaevaline.
Loodus, täpsemalt Tolkuse raba näitas meile oma lumerikast palet, mis tundus päris rahulolev. Rebasejälgi ja mõnda kopraurgu silmasime ning üle laugaste rännates õnnestus isegi jalad märjaks saada – pole see soo lume all külmunud ühti.
Mis raba kentsakasse nimesse puutub, siis Tolkuse raba olevat nime saanud talupoja järgi, keda mõisnik tolkuseks kutsus. See tsaari sõjaväest kõrvalehoidev mees oli elanud raba idaservas metsatalus, oli metsiku välimusega, suur ja habetunud. Mõisnik prahvatanud mehele: “Sina olema üks tolkus!“ Nii jäänud nimi kohe talule ja rabalegi külge.
Kunagi oli raba asemel merelaht, mis aga aja jooksul soostus ning kinni kasvas - kuni asemele tekkis suur ja laugasterohke raba. Pärnumaad laastavad tormid pidavat alguse saama just sealt, Tolkuse raba lõpututelt avarustelt, kus tuul jõudu koguda saab.
Neid avarusi mööda liikudes jõudsime vaatetornini, mille otsa, tõsi küll, ronimata jäi – lumematk oli jõuvarusid parasjagu kulutanud. Laagrikoht aga Eesti kõrgematel luitevallidel, kust rännakut alustasime ja kus lõpetasime, tervitas meid toidulõhnadega – Argo oli keetnud meile lõkkel imemaitsva supi ja kisselli.
Tänud matka korraldajatele ja kaasmatkajatele – sellist vabaks seiklemist tuleks ette võtta kindlasti veel.
