Anu Joon: Olin nagu oma vanavanemate ajas

Päikeselise pühapäeva ennelõuna tõi meid Pärnu kolledži sõbralikku majja kohtuma DKG asutajaliikme Anu Joonega (pildil), kes töötas Ääsmäe põhikooli õppealajuhataja ja inglise keele õpetajana. Anu on üle 20-aastase õpetajakogemusega ja ta alustas eelmise aasta ausustis Ghanas 4-kuulist vabatahtlikuteenistust. Anu töötas MTÜ Mondo partnerorganisatsiooni, Kongo Community Development Cooperation juures ning tema ülesandeks oli kohalikele õpetajatele metoodiliste koolituste korraldamine, Ghana-Eesti sõpruskoolide projekti edasiarendamine, lastetoetusprogrammi toimimise jälgimine ning naistegruppide toodangu transpordi planeerimine Eestisse. 

 

„Me nägime Ghanas endi minevikku,” rääkis Anu. Piltidelt on näha  ümmargusi õlgkatusega savionne, mis vihmaperioodil lagunevad ja mida tuleb seepärast korraliselt kõpitseda. Need on tavalised eluasemed. Elektrist ega veevärgist pole sellises elamises muidugi mõtet rääkida. Ka ust pole ees. Kanad-kitsetalled käivad sisse-välja. Hommikul ronib laps ukseavast välja ja läheb kooli, tüüpprojekti järgi ehitatud kivihoonesse, koolivorm seljas. Õhtul poeb onni tagasi. Siinkohal on paslik meenutada, et veel 19. sajandil elati eesti taredes sakste meelest õudustäratavates hügieenitingimustes, inimesed ja loomad läbisegi. Ja et veel enne viimast ilmasõda polnud mitte igas meie maamajapidamises kemmergut.
 

Eriti käib öeldu kohalike ürgsete traditsioonide kohta. "Siinsete inimeste laulud-tantsud  väljendavad mingeid kaugete esivanemate lugusid ja kombeid, mida on aastasadu ümber jutustatud-mängitud. See ei ole siin turistidele näitamiseks mõeldud etendus. Siin on see elu ise, mida võetakse täie tõsidusega ja kohalolekutundega.  Kohalike (ma mõtlen selle all just paganaid, nagu siin öeldakse, mitte katoliiklasi) matusetseremooniat vaadates pidi hing kinni jääma – kas me tõesti sellest osa saame? kas me natukenegi mõistame ürgsete rituaalide keelt? Meie, kes me oleme regilaulu oskuse juba minetanud?  Meid kisti tantsuringi ja muusika sisse, mis kõneles nii elavalt ja teravalt. Nägime, kuidas mägiteid  pidi tulid erinevatest ümberkaudsetest küladest matusele uhkelt riietatud vibude ja nooltega „sõdalased“. Nad ei astunud mitte niisama mööda teed, vaid tulles jutustasid oma loo väga elavate liigutuste, valju pillimängu ja laulude saatel.  Tean, et see oli vaid killuke suurest pildist, mida endaga kaasa võtame. Enne olime osa saanud veel lesknaiste tantsust-laulust ning koolilaste esinemisest, kelle pilgus ei puudunud samasugune ürgne vägi." Nii ja veel rohkemgi kõneles Anu oma Aafrika kogemusest ja lubadus sellest pikemalt sügiseses Minerva numbris kirjutada, on jõus.

Aeg liigub Ghanas väga aeglaselt, rääkis Anu. Hiljaks jääda on raske. Kongot iseloomustavamärksõna on „rahu.” Inimesed on maru rahulikud, tavaline seisund on istumine ja millegi-kellegi ootamine. Foto: Ille Rohtlaan

Anu selgitab väidetavalt maailma vanima lauamängu oware mängupõhimõtet. Foto: Ille Rohtlaan

Sisuka pühapäeva lõpetas arutelu eesoleva aasta tegemistest ja jäime kohtumiseni juba oktoobrikuus.

 

Anu tegemistest Ghanas saab lugeda blogist, mida täiendavad juba järgmiste vabatahtlike õpetajate värvikad muljed. Blogi aadress: http://vabatahtlikunagaanas.blogspot.com/

Artiklis on kasutatud MTÜ Mondo kodulehte, artiklit Õpetajate Lehest ja blogi "Vabatahtlikuna Gaanas".